Kultuurkapitali 100. sünnipäeva puhul valmib tänavu lühiklippide sari "Kultuuri kodu", mis tutvustab läbi 2025. aasta Eesti kultuuri tähttegelasi. 71. klipis tehakse kummardus kunstnik Ülo Soosterile.

"Ei saa öelda, et Ülo Sooster oleks olnud lapsgeenius, kes oleks kohe osanud filigraanselt joonistada või maalida. Väga murranguliseks kujunes tema jaoks vangilaager. Koos sõpradega ta arreteeriti. Süüdistuseks pandi muuhulgas see, et ta soovivat kaaperdada lennuki ja läbi Hiina Pariisi põgeneda. Kaheksa aastat seal vangilaagris sünnitasid kindlasti kunsti järele suure igatsuse. Me näeme, kuidas ta iga väikest paberilehekest kasutab selleks, et kunsti luua ja see tähendab, et väga piiratud oludes muutub kunst mitte lihtsalt meeldivaks ajaviiteks, vaid eksistentsiaalseks olemise viisiks, maailma tõlgendamise viisiks," rääkis kunstiajaloolane Eero Epner.

Kui suure vuntsiga mees jalutas teispoolsusesse, läks midagi veidi vabamaks. Vanglas karastunud Sooster otsis Moskvas üles kõige ärksamad kunstnikud ja küsis: "kas siin saab teha avangardi?". Saab. Vene avangard peab Soosterit enda omaks, aga meie ütleme, et need kadakad ja kalad on pärit ju Hiiumaalt.

"Ülo Soosteri loomingut on huvitav vaadata hiidlastel, kes näevad kadakaid kummalistes vormistustes, aga ka semiootikaprofessoritel, kes võivadki jääda tõlgendama neid erinevaid kihistusi, sümboleid, võrgustikke, mis Soosteri loomingus laiali laotatud on," rääkis Epner.

Sooster räägib vähe. Ta silmad on lahked, kuid pilk eemalolev. Nii teda mäletatakse ja nii joonistab ta ennast üha ja üha. Leiva saab Sooster lauale tehes illustratsioone ajakirjadele ja raamatutele. Kui ta maalib, siis aeglaselt. Ja aegamisi muutub värvi tekstuur nii keeruliseks-krobeliseks, et neid pilte võib ka kinnisilmi katsudes vaadata.

Abstraktsetes kompositsioonides joonistuvad aegamisi kokku hiigelmunad või -huuled, justkui ei polekski maailmas midagi muud peale selle, mis on hetkel pildil.

"Ülo Soosteri surma ümbritsevad mitmed segased asjaolud, mis on soodne pinnas erinevate vandenõuteooriate ja müütide levikuks. Aga see, et on võimalik uskuda, et Ülo Sooster, kunstnik Hiiumaalt, avangardist langes mõrva ohvriks, näitab, et tema loomingus oli midagi, mis võis häirida totalitaarset režiimi väga tugevalt. Mis see oli, mis oli süütus muna maalimises sellist, et nõukogude kord peast lolliks läheks? Ma arvan, et see oli just nimelt see julgus kutsuda üles fantaasiat kasutama, rakendama kujutlusvõimet, sest ei ole miskit, mida igasugused režiimid rohkem kardaks kui seda, et inimesed hakkavad midagi ette kujutama," sõnas Epner.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.

Toimetaja: Neit-Eerik Nestor

Algne artikkel siin