Moskva
1965
Puškini-nimelises kunstimuuseumis on kaasaegse Belgia graafika näitus, millele järgneb kaasaegse Poola maalikunsti näitus.
Teadusasutustes toimuvad näitused kunstnikelt, kelle teoseid harva ametlikult eksponeeritakse. Mõned näited:
Kurtšatovi Instituudi kultuurimajas on rühmituse Dviženi , Erik Bulatovi, Vjatšeslav Kalinini ja Eduard Zelini teoste näitused.
Füüsikaprobleemide Instituudis eksponeerib oma töid kunstnik Oleg Tselkov.
Bioloogiainstituudis näitab Vladimir Jankilevski oma teoseid, seejärel Lev Kropivnitski ja Mihhail Tšernõšov.
Nõukogude nonkonformistlikud kunstnikud avavad näitusi teistes riikides. Mõned näited:
Anatoli Zverev – Pariis, Genf.
Ernst Neizvestny – Praha, London, Belgrad, Viin.
Ülo Soosteri teosed on eksponeeritud näitustel Varssavis, Zielona Góras, Itaalias L’Aquilas ja Tšehhis Ústí nad Orlicí linnas.
1965
Kunstnik Ilja Kabakovi mälestustest: “Kaks aastat olime Soosteriga ateljees Malõje Kamenštšiki tänaval, 64. aasta sügisel hakati seda maja lammutama ja kaastundlik elamuekspluatatsiooni kontori juhataja kolis meid teise keldrisse, mis oli sama pime ja niiske ning asus kahekordses majas Majakovski muuseumi vastas Tagankal. Seal muuseumis töötas sel ajal Gena Aigi. See muuseum oligi tol ajal varjupaigaks kõigile tagakiusatud andekatele hädavarestele, seal korraldati “progressiivseid” näitusi, mäletan, 64. või 65. oli Malevitši näitus. Meie ateljee muuseumi vastas muutus üsna elavaks tänu oma asukohale, eriti näituste ja ürituste ajal, mida muuseum korraldas.
Meil oli seal kaks madala laega tuba, eestoas oli Sooster, taga mina.”
Ülo jätkab raamatute illustreerimist, töötab ajakirjas Znanie - Sila.
Kutsutud filmi "Inimene ja aatom" kunstnikuks, režissöör Kirill Dombrovski, Tsentrnautšfilm..
Valmivad etapilised graafilised lehed "Kukkuv naine" ja "Naine, liblikad ja mehhanism".
Ülo Soosteri tööd saadetakse välismaale: Tšehhoslovakkiasse, Poolasse ja Itaaliasse. L'Aquila linnas toimus näitus "Alternative attuali 2", mille osalejate seas olid kunstnikud NSV Liidust, täpsemalt Moskvast.
Ei, nad ei saanud Itaaliasse minna, kuna kunstnikud elasid raudse eesriide taga. Kuid nende teosed suutsid takistused ületada.
"Kõik kunstnikud olid jagatud rühmadesse, mida ühendas mõni loomingu suund. Näituse korraldajate vaatenurgast sobisime me täiesti nendesse ridadesse, mis olid tol ajal moodustunud kaasaegses maailmakunstis. Nii sattus Sooster "sümboolse maagia" osakonda..." (Kunstnik Anatoli Brussilovski mälestustest)
1966
1966. aasta novembris ilmus The Sunday Times Magazine'is artikkel, mis hämmastas lugejaid. Nõukogude Liidus on olemas mitteametlik kunst. Ja veel milline! Inglise kriitik John Berger käis koos fotograafi Jean Mohriga Moskvas, külastas kunstnike ateljeesid ja kohtus teiste seas ka Ülo Soosteriga.
Ta räägib väga vähe. Ta silmad on lahked, kuid pilk eemalolev. Need silmad ei näe und. Ta on mees, kelle elu läheb edasi sõltumata sellest, mida ta teeb või ütleb. Ta on veetnud mitu aastat vanglas. Ta töötab erakordselt aeglaselt, värvi struktuur muutub järk-järgult keerulisemaks, kuni selle tekstuur meenutab kaljut, mis on kaetud tammetõru lüdidega - nendesamade lüdidega, millest kunagi usuti kooruvat molluskid. Tema teemad on suured munad, kadakad ja naise kehaosad. Üks maal, mis näib nii keerukas, loomulik ja nõiduslik kui seda on meritäht, kujutab vaid vagiinat, kusitit ja anust. Palju tsiteeritud aksioom, et kunstnik (või teatud tüüpi kunstnik) on inimene, kes näeb asju justkui esimest korda, paistab väga hästi kehtivat. Kuid see aksioom on eksitav, sest anne pole iial spontaanne: selleni tuleb jõuda.
Mõned tema joonistused on satiirilised ... Järsku pöörab ta ringi, kui Jean Mohr neid joonistusi pildistab, ja poseerib. Tema suus on kolmas silm, klaasist. Arvan, et tal pole soovi šokeerida. Kuid tal on vaja jagada oma üllatust selle üle, mida ta on üksinduses avastanud."
1966
Pere kolib Krassini tänavalt moodsasse korterisse Moskva äärelinnas, Aleškinos. “Teisipäevadest” saab ajalugu.
“Selle teise ateljee pidime Soosteriga ka maha jätma, sest maja läks lammutamisele või mõnele ettevõttele. Läksime jälle majajuhatajat paluma ja ta andis meile uue ruumi Bolšõje Kamenštšiki tänaval, samas rajoonis,” meenutab Ilja Kabakov. “Aga see ateljee oli päris kole. See oli peaaegu üleni maa all, pime ja tilluke, ja Ülo, kes pidevalt elas ja ööbis ateljees, hakkas alla vanduma, vaatamata oma raudsele tervisele. Sellegipoolest veetsime kogu 66./67. aasta talve uskumatult kitsastes ja niisketes oludes…
Mäletan, et sellesse keldrisse tõi Ernst Neizvestnõi ajakirja Sunday Times ajakirjanikud, kes pildistasid meie tööd üles ja tegid esimese valiku, kuhu läksid Ernst, Jankilevski, Sooster ja teised (ajakiri on Jankilevskil alles); panid paika minu “Tsaarinna-kärbse” ja “Poisi” reprod. “Poissi” hoidsime just oma keldritoas, mis oli täis prahti, paberit ja muud kola.”
Ulmekirjanduse illustreerimine on eraldi peatükk Soosteri loomingus.
“Heureka!” karjus ta. “Hakkan illustreerima ulmet! Sest ei Hruštšov, Furtseva ega kunstnike liit pole käinud neis maailmades, nagu tahan, nii joonistangi!” (Lidia Soosteri mälestustest)
Kirjastuse Mir kunstiline toimetaja, Ülo sõber Juri Maksimov leidis, et Soosterist sai “välismaa ulmekirjanduse interpreteerimise erilise keele looja. Ta rakendas 60ndate raamatugraafikas uusi plastika ideid. Rääkimata sellest, et 13 aasta jooksul, mis talle tööks oli antud ja mil ta kunstnikuks kujunes, lõi ta selle, millele teised kunstnikud kulutavad kogu elu, vahel edutult, vahel eesmärgi lähedalegi jõudmata. Kogu Soosteri looming on alates esimestest sammudest suur, ainuomane nähtus kunstis, olgu see maal või graafika. Soosteri avastamine käib edasi.”
Kunstiteadlase Eha Komissarovi sõnul „pole Soosteri fantaasiakirjanduse peatükk tema loomingus siiani piisavalt uuritud, hoolimata asjaolust, et Venemaal oli Sooster laiemale avalikkusele tuntud eelkõige kui ulmekirjanduse illustraator, sest Isaac Asimovi, Stanisław Lemi ja teiste raamatud, mida trükiti 100 000 eksemplari, levitasid kiiresti tema veidrat graafikat. Enamik neist joonistustest asub Tartus, oodates oma uurijat.“
Strugatskite vendade eesõna.
Soosteri teosed osalevad näitustel “16 kunstnikku Moskvast” Poolas, Sopotis ja Poznańis.
Ta lõpetas mitmed geomeetrilised reljeefsed kadakad.
1967
Puškini-nimelises kunstimuuseumis on näitus Picasso graafikast ja keraamikast.
Družba klubis toimub kaheteistkümne mitteformaalse kunstniku näitus, mille korraldaja on Aleksandr Glezer. Näitus suletakse ametivõimude poolt kaks tundi pärast avamist. Glezer korraldab pressikonverentsi välismaiste ajakirjanike jaoks.
Aleksandr Glezeri „kodumuuseumi” loomine, kus on esindatud ka Ülo Soosteri looming.
Kurtšatovi Instituudi kultuurikeskuses toimub õhtu, mis on pühendatud Aleksandr Solženitsõni loomingule.
Välismaal toimuvad üksteise järel mitteformaalsete kunstnike teoste näitused. Soosteri teosed osalevad „Moskva kunstnike” näitusel II Segna galeriis Roomas.
1967
Ilja Kabakovi mälestustest: “Ma ei mäleta, kuidas veetsime 66./67. aasta talve… Kord hommikul tulin ateljeesse, Ülot ei olnud, ma istusin laua taha, aga joonistama ei hakanud, vaid tõusin millegipärast püsti ja läksin, nagu öeldakse, kuhu jalad viivad. Oli kena päikseline hommik. Nii jõudsin bulvareid pidi üles Sretenski bulvarile. Maja, millesse ma sattusin, Rossija maja, oli tõesti maja, mille pööningule ehitati ateljeesid… Järgmisel päeval veensin Soosteri ära, et ta ehitaks oma ateljee minu oma kõrvale, pööningul oli veel ruumi.”
Lidia Soosteri mälestustest: “... ja minu mees tormas Eestisse raha hankima. Pea kõik kulud katsid tema isa ja isa naine Linda, kolhoosiesinaine. Puuduva raha laenas Ülo õde Meedilt, aga ka nõbudelt.”
Ülo oli oma eluga ateljees väga rahul ja ütles: “Ma olen nüüd taevas, ma tunnen värvi ja lahusti lõhna. Need on kõige imelisemad lõhnad, nagu naisele hea prantsuse lõhnaõli, ja mu hinges laulavad eksootilised linnud… Ma olen nii õnnelik, ma maalin suure hulga pilte kadakatest, merest, kalast uuele materjalile, mis kannatab välja mitmekihilise faktuuri, kartongile ja puitlaastplaadile. Ma hakkan tegema eesti kunsti siin, Moskvas.”
Moskvasse saabuvad eesti kunstnikud, kes kuuluvad rühmitusse ANK ‘64 (Tõnis Vint, Jüri Arrak jt).
Jüri Arrak meenutas: “Tänu Ülo Soosterile saime tuttavaks ka teiste Moskva kunstnikega, kes tol ajal ilma tegid: Jankilevski, Ilja Kabakovi ja teistega. Mind mõjutas ta selles mõttes, et hakkasin palju tušiga joonistama. Enne ei arvanudki, et nii saab ka teha. Ta näitas vaid üht võimalust. Instituudis selliseid asju 60ndatel ei õpetatud. Polnud kombeks istuda kohvikus ja nägusid joonistada… ja nüüd järsku elab eesti kunstnik Moskvas ja erineb meist oma käitumise ja elu poolest. Ja teeb nüüdisaegseid pilte.”
Juri Sobolev läheb omakorda Tallinna, džässiifestivalile. Ja võtab kaasa mapi Ülo Soosteri, Ilja Kabakovi, Vladimir Jankilevski ja teiste graafiliste lehtedega. Tänu Valdur Ohaka ja Tõnis vindi toetusele toimub näitus, mida külastasid teiste seas ka tuntud USA muusikud ja muusikasaadete juhid. Nii kujunes paljuski tänu Ülo Soosterile huvitav nähtus - Tallinn-Moskva kunstisild.
1968
Majakovski-nimelises muuseumis toimuvad Olga Rozanova ja Marc Chagalli näitused. Nii meenutas luuletaja Gennadi Aigi, kes sel ajal muuseumis töötas: „Kolm päeva olime piiramisrõngas. Muuseum oli miilitsa poolt ümbritsetud. Mäletan üht naljakat juhtumit. Nad ei lasknud mind üles. Kuid üks miilits läks uudishimu pärast vaatama ja kohtus Nikolai Hardžieviga, kes seletas talle Chagalli maali eripära. Miilits osutus nii huvitavaks ja kirglikuks inimeseks, et teda võis paluda salaja meie sõpru saatma.”
„Teise kunsti” näitusi toimub ka teadusasutustes, kohvikutes ja isegi Moskva kunstnike liidus.
Välismaal jätkub nõukogude mitteformaalse kunsti näitamine. Kevadel on Ülo teosed esindatud näitusel „Uus Moskva kool” Tšehhoslovakkias, Ostrov nad Ohří linnas.
21. augustil toodi Tšehhoslovakkiasse Nõukogude väed. Praha kevad, katse demokraatlikeks reformideks, purustati tankidega.
1968
Pere kolib uude korterisse, mis asub Retšnoi Vokzal metroojaama lähedal.
Ajakirjas Detskaja Literatura ilmub Viktor Pivovarovi artikkel Soosteri loomingust. “Näete, jõudsin ära oodata!” Ülo hõõrus rõõmsalt käsi: ta oli selle väikese artikli ilmumise üle väga rõõmus ja hirmus tänulik Vitjale, et too lugejate tähelepanu temale juhtis.” (Lidia Soosteri mälestustest)
“Kunstnik justkui otsib teatavat looduse ideaalset vormi, tema keset, sama keerukat vormi kui on muna kuju. Soosteril pole vastuolu maalikunsti ja raamatuillustratsiooni vahel. Valinud endale peamiselt populaarteadusliku ja teadusulme kirjanduse, arendab ta raamatus oma lemmikteemasid.” (Viktor Pivovarovi artiklist)
Lõpetatud saavad reljeefsed maalid “Vaade aknast merele”, “Neljaks jaotatud muna”, “Talvised kadakad”, sürrealistlik maastik “Maastik silmadega”.
Septembris valmis animafilm “Klaasharmoonika”. Režissöör Andrei Hržanovski, kunstnik-lavastajad Ülo Sooster ja Juri Sobolev, stsenarist Gennadi Špalikov, helilooja Alfred Schnittke.
Film keelati pärast kahenädalast näitamist ära. Filmi süžee meenutas liialt päevakajalist poliitilist tegelikkust, Tšehhi 1968. aasta sündmusi. Režissöör Andrei Hržanovski kutsuti sõjaväkke. Film jäi 20 aastaks riiulile seisma.
“Film oli üles ehitatud maailma maalikunsti kujutamisviiside muutumisel. Inimesed, kelle oli ära nõidunud Magritte'i julm kaabuga mees, Boschi, Bruegeri, Arcimboldo keskaegsed grotesksed väärastunud lõustad ja Goya koletised muutusid imelisteks nägudeks renessansiaja kunstnike Düreri, Pinturicchio ja El Greco lõuenditelt. Klaasharmoonika mäng ülendas inimesi ja tegi nad kauniteks, kuid võim tappis muusiku ja linn muutus taas värdjate pesapaigaks, kuni aastaid hiljem tuli sinna uus klaasharmoonikaga muusik.”
1969
Puškini-nimelises Kunstimuuseumis toimuvad näitused, kus on esindatud Henri Matisse'i teosed ja Giacomo Manzù graafika.
Moskvas toimuvatele näitustele on kehtestatud kohustuslik tsensuur, mida viib ellu Moskva linnanõukogu kultuuri peavalitsus.
Nõukogude mitteformaalse kunstniku näituste geograafia välismaal laieneb. Ülo Soosteri teosed on väljas näitustel Firenzes, Frankfurtis ja Štutgartis.
1969
“Teise animafilmi tegi Ülo koos režissööri Efim Gamburgiga, kes pakkus talle tööd kunstnik-lavastajana. Filmi pealkiri oli “Tähelepanu” Hundid!” Ülole ei meeldinud süžee, ja ta oli vastumeelselt nõus, seda eelkõige kitsaste olude tõttu. Tõsi, kokkutulnud meeskond osutus suurepäraseks…
Ülo oli küllalt ekstsentriline ja ei loobunud oma reeglitest ka stuudios. Sojuzmoltfilmi töötajad meenutavad tänini, kuidas ta käis stuudios paljajalu, kuidas pistis ükskord käed ja näo koopiamasina vahele, kuidas suitsetas selleks ettenähtud ja mitte ettenähtud kohtades. Ülo mõjutas noori kunstnikke ja multiplikaatoreid avangardistlike vaadete ja vabaduse osas kunstis. Seltskond oli soe, nii tööl kui ka, öelgem otse, joomingutel.” (Lidia Soosteri mälestustest)
Teatrilavastaja Leonid Heifits tegi ettepaneku kujundada lavastust “Kretšinski pulm” Malõi teatris, kuid lavastus jäeti ära.
Illustreeris Juhan Smuuli “Monolooge” (“Muhu monoloogide” tõlget). See oli juba teine kord, kui ta illustreeris eesti autori tõlget. 1967. aastal ilmus “Jäine raamat”.
“Kirjastus Izvestija tegi Soosterile ettepaneku illustreerida Juhan Smuuli “Jäist raamatut”. Ülol oli väga hea meel - see oli talle põnev töö ja auasi,” meenutab kunstniku abikaasa. “Kasvava tuntuse ja pakutava töö hulga suurenemisega püüdis ta leida produktiivsemaid võimalusi…”
“Jäise raamatu” illustratsioonid olid valmis ja ootasid autori kinnitust, nõusolekut. Ülo tormas Tallinna, Smuuli juurde haiglasse, kus too ravil oli. Smuulile meeldisid pildid väga, ta andis kõigile heakskiidu ja Ülo lootis, et nende teed ristuvad veel.”
1969. aastal ilmus Vladimir Kartsevi raamat „Novellid füüsikast“. “Raamatus räägiti põnevatest sündmustest selle teadusharu ajaloos: tuumarelva loomisest, katsetest tungida aatomi saladustesse. Volodja Kartsev ütles, et ta ei oleks uneski suutnud ette kujutada paremat illustraatorit füüsikaraamatutele kui Ülo.“ (Lidia Soosteri mälestustest).
Sooster teeb mitu tsinkplaati kuivnõela tehnikas.
"Viimastel aastatel tahtis ta lausa oforte teha ja vähemalt nende abil elatist teenida. Ta tegi neid palju. Aga kuidas neid levitada, kuhu panna? Ja see idee jäi samuti õhku rippuma." (Kunstnik Ilja Kabakovi mälestustest).
