“Võib-olla peaksime Soosteri näitel tunnistama julma tõsiasja, et väikeste rahvaste suured pojad saavad suurteks ainult väljaspool oma rahva, oma maa ja oma kultuuri piire. Võib-olla oli Moskva Ülo Soosteri jaoks parim, kui mitte ainus, võimalus.”

                                Kunstiajaloolane Reet Varblane artiklis "Ülo Sooster ja tema aeg"

Teel Eestisse peatusid Ülo ja Lidia Moskvas ja Leningradis, kus Ülo veetis terveid päevi muuseumides.

Eestis sõitsid nad Jõhvi, kus elas Ülo noorem õde Meedi koos oma abikaasa Lembit Kalda ja poja Henryga. Just siin, septembris, registreeris noorpaar oma abielu.

Ülo maalib Lidia portree – pealkirjaga “Pruut”.

Tallinnas kohtuvad nad sõpradega, kes olid samuti vangistusest naasnud, jätkates arutelu kunstivoolude üle, justkui poleks seitset laagriaastat kunagi olnudki, ning tehes tulevikuplaane.

Töö – Ülo vajas tööd. Kuid pelgalt maalikunstniku diplom ei olnud piisav: ta pidi saama Eesti Kunstnike Liidu liikmeks. Selleks pidi ta esitama komisjonile sotsialistliku realismi stiilis maale. Pärast Jõhvi ja Kohtla-Järve etüüdide ja mitmete portreede maalimist suundus Ülo põlevkivikaevandusse, et kujutada kaevurite tööd.

Tulemus – Ülot keelduti Eesti Kunstnike Liitu vastu võtmast, kuna tema “tööliste kujutamine ei vasta kommunistliku töö kõrgetele ideaalidele.”

Lidia sai kätte rehabiliteerimisdokumendi, mis andis talle taas õiguse elada ja töötada Moskvas.

Lidia mälestustest: “Ülo mõtles kaua, kaaludes kõiki plusse ja miinuseid, kuid nõustus. Ma mõistsin, kui raske oli tal taas jätta oma taasleitud kodumaa, oma õde, vanemad, sõbrad, metsad, niidud… aga mis meil üle jäi?”

Ülo ja Lidia Sooster kolisid Moskvasse, Krassini tänavale, kus nad elasid ühes toas Lidia vanematega.

Picasso näitusel kohtas Ülo oma laagriaegset sõpra, luuletajat Roman Sefi, kes tutvustas teda kunstnik Juri Nolev-Soboleviga.

Juri Sobolevi mälestustest: “... me saime tuttavaks ning olime kuni tema surmani lahutamatud ja tegime palju koos.

Leidsime, et kuna meile on täiesti tundmatud terved kultuurikihistused, tuleb kaasagse kunsti kursus tervenisti “läbi käia”, alustades umbes kolmekümnendatest. Me tegime natüürmorti või kutsusime modelli ja joonistasime: kord olime kubistid, kord dadaistid, kord sürrealistid. Terve aasta läks Picasso uurimisele, sest tema keeras ette kord klassikalise, kord kubistliku külje.

Aegamisi hakkas Sooster mind suunama sürrealismi… kunsti, millel on kontseptualismi iseloom või teatav ümberpööratud poeetiline metafoor - nii talle kui ka mulle osutus see äärmiselt oluliseks.

Vaatamata oma boheemlasehingele oli Sooster põhjalik ja süüviv. Oma puht-eestlaslikku püüdlust kõik teadmised süstematiseerida püüdis ta kogu väest ka mulle peale suruda. Ja tal oli õigus. Samm-sammult astusime uutesse kultuurivaldkondadesse ega raisanud aega jalgratta leiutamise peale.

Vangilaagris tutvus ja sõbrunes ta imeliste, väga haritud inimestega. Ta rääkis mulle sageli ühest suurest universaalteadlasest, entsüklopedistist, kes korraldas poliitvangidele midagi ülikoolisarnast, pidas regulaarselt füüsika-, filosoofia- ja loodusteaduse loenguid. Kuna Soosteril oli selgelt välja kujunenud filosoofiaju, imas ta hõlpsalt kõik endasse ja omandas kõik, mida kuulis… Ei tasu unustada, et ta ise oli saanud suurepärase hariduse, peamiselt Lääne kultuuri vallas…

Soosteriga koos saabus laiem, vabam vaade kunstile ja mulje selle arengu katkematusest.

“Seadnud end Moskvas sisse, hakkas Sooster otsima tööd, et kuidagi oma peret üleval pidada. Hakkasin teda kaasama töösse kirjastustes, näitasin igasugu raamatuasjadega seotud nippe. Olin selleks ajaks põhjalikult läbi töötanud vene filosoofia ning eelmise sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kriitika, ja oskasin talle üht-teist rääkida. Nii algaski meie ühiste õpingute aeg.”

Kirjastus Molodaja Gvardija tellib Soosterilt illustratsioonid novellikogule “Kevadine pööripäev” («Весеннее солнцестояние») ja egiptuse juttude kogumikule “Paik maal” («Место на земле»).

1957. aastal sõidavad Juri ja Ülo eestisse. Edaspidi seovad sügavad loomingu- ja isiklikud Sobolevi Soosteri eesti sõpradega.

28. detsembril sündis poeg Tenno Pent.

Lidia Soosteri mälestustest: “Ülo tahtis lapsele kaht nime, nagu Eestis kombeks oli - ta ise oli Ülo Ilmar. Kuid Moskva perekonnaseisuametis öeldi, et Venemaal topeltnime panna ei tohi. Ülo oli kangekaelne ega andnud järele ning tuli olukorrast võitjana välja, pannes pojale nimeks Tennopent.”

1958. aasta suvel pandi Ülo Soosteri tööd (Lidia portreed) välja 4. noorte kunstnike näitusele Moskvas.

Jätkub lasteraamatute illustreerimine. Koos Juri Soboleviga teevad illustratsioone Bella Dižuri (Ernst Neizvestnõi ema) raamatule “Klaasjõgi”.

Sõprus skulptori Ernst Neizvestnõi ja kunstniku Boriss Žutovskiga.

Tutvus ja pikaaegse koostöö algus toimetaja ja tõlkija Romuald Minnaga. Esimene ühine töö on Friedebert Tuglase “Väike Illimar”, mida Ülo lapsest saati teadis ja armastas.

Osaleb Moskvas raamatu- ja plakatikunstnike näitusel.

Saab konkursil “Maailm lapse silme läbi” Leipzigis diplomi plakati eest “Tiibadega poiss”.

Tutvus kunstniku Ilja Kabakoviga. Nende sõprus kestis 12 aastat, Ülo surmani. 1994. aastal ilmub Tallinnas Ilja Kabakovi raamat “Ülo Soosteri piltidest: subjektiivseid märkmeid”.

2008. aastal, olles maailmakuulus, annab nõukogude ja ameerika kunstnik Ilja Kabakov välja raamatu “60-70ndad: … märkmeid põrandaalusest elust Moskvas”. Ta kirjutab: “... isiksus on mulle liiga lähedane, seepärast on raske anda ülevaadet tema loomingust ja üldse sellest nähtusest, mida võiks nimetada Ülo Soosteriks… Kõik tema huvid olid seotud kunstiga…, ja kõik tema püüdlused ja jutuajamised tõusid filosoofilistesse, peaaegu kosmoloogilistesse kõrgustesse… milleks elada, kuidas elada, ta küsis “lõplikke küsimusi”, jäädes ise käsitööliseks, kes seisab molberti ees ja töötab. See uskumatu normaalsus viib kunstnikest mõtlejateni, nagu nad olid renessansi ajal, ja suurimad neist teistel aegadel, enne tänapäeva…”