Ühe maali lugu
Kolm aastat tagasi suri 90-aastane kunstnik Boris Žutovski. Ülo Soosteri poeg Tenno Sooster kutsus teda Bobaks, nagu ka teised lähedased.
Boris Žutovski ühendas inimesi ja aegu mitte ainult oma mälu ning kunstniku ja memuaristi ande kaudu. Ta tahtis alati mõelda vabalt, oli ahne elu, inimeste ja uute muljete järele. Ning helde - ta armastas väga kingitusi teha.
Tenno mälestustest. Vestlustest Boba ateljees:
- Boba, sa ütlesid, et sa keetsid koos mu isaga maalide jaoks segu, aga sinu segu on plastiline, isal aga kõva nagu kivi?
- No me ju otsisime - igaüks keetis oma pudru… Ülo otsis igavikulist - ta nägi end kaugel eespool klassikuna… Ta tahtis, et aeg ei oleks võimukas. Lõpuks andis talle segu kohta vihje Lida. Tema oli ju teatrist - dekoraator; midagi teatri saladustest…
Nii ütles Boba, võttes välja mingi laua:
- Näe! Ülo tegi selle 1967. aastal, pani radiaatorile kuivama ja unustas. Laud lebas radiaatori taga 50 AASTAT! Tegime remonti ja leidsime…
Fotodel: sama töö (1967, 37×52 cm) ja sellega kõlaliselt haakuv „Kompositsioon” (1965, 33×48 cm).