Millest räägib see filosoofiline ja poeetiline rida? Kas olude jõust või inimese jõust? 

1967. aasta juunis avati Rooma kesklinnas, galeriis Il Segno, näitus „15 noort Moskva kunstnikku”. Seal olid esindatud nende kunstnike tööd, kellel ei lubatud Nõukogude Liidus näitustel esineda — nende hulgas ka Ülo Sooster. 

Kuidas need tööd Itaaliasse jõudsid?

Galerii omanik ja kuraator Angelica Savinio de Chirico sõitis Moskvasse, kus kohtus tunnustamata kunstnikega. Väljavalitud, „kohvrisuurused” teosed toimetasid salaja välja välisajakirjanikud ja diplomaadid.

„Milline koht neil kunstnikel on ja mida nad esindavad Nõukogude pealinna kunstielus, seda ma ausalt öeldes ei tea. Kuid ma arvan, et need on kunstnikud, kes oma värskuse ja ehtsusega väärivad kogu meie tähelepanu,” kirjutas Angelica Savinio kataloogi sissejuhatuses.

Näitus oli edukas. Kriitikud nägid noorte kunstnike töödes jõudu ja sisemist vabadust, Ülo Soosteri graafikas aga Euroopa sürrealismi ja metafüüsilise traditsiooni jätkumist. 

Moskvas tehti kunstnikud maatasa, kuid arreteerimisteni asi ei läinud. Tööde ebaseaduslik läände toimetamine jätkus…

Ja nüüd — tähelepanu! Galerii omanik oli ühe Ülo Soosteri lemmikkunstniku, Giorgio de Chirico, vennatütar. De Chirico elas ja töötas oma ateljees Piazza di Spagna ääres, vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel galeriist Il Segno, mida ta regulaarselt külastas. 

„Elu on sildade rajamine…”

Fotod: Ülo Sooster - Monument. 1961. 21×26 cm, monotüüpia; Angelica Savinio de Chirico galeriis Il Segno