"Ülo Sooster ja tema looming said kõike küllaga... Seitse kümnest lubatud aastast pühendas ta kõige tavalisemale inimese ja võimu vahelisele suhtlemisvormile – Gulagile. Valitsejate pahameeleks ja üllatuseks jäi ta ellu, hingas, joonistas ja armastas."

                                  Boris Žutovski, kunstnik

1950. aasta suvel saadeti Ülo Sooster vangilaagrisse. Ta määrati tuletõrje meeskonda, kus ta sõbrunes noore poeedi Roman Sefiga, kes oli 15-aastaselt saadetud vangilaagrisse kui rahvavaenlaste poeg.

Kunstnik ja Ülo sõber Juri Sobolev: "Sooster meenutas alati vangilaagrit... Seal sõbrunes ta paljude tähelepanuväärsete inimestega ja töötas väga palju. Ta ütles, et see väga kontsentreeritud, kokku surutud ja ülevaatlik elu kasvatas temas vabaduse tunnetuse. Sellist vabaduse väljendust kohtasin esimest korda ja olin hämmastunud."

Laagri dokumentidest selgub, et Ülo töötas tuletõrjuja, kütja, torulukksepa ja maalrina.

Iga kord, kui võimalus oli, jätkas ta joonistamist, mille eest karistati teda korduvalt kartseriga.

Kui Ülo oli laagris ära õppinud vene keele, sai ta võimaluse töötada kunstnikuna laagri kultuuri- ja haridusosakonnas.

Ent kunstniku töö laagris oli rangelt määratletud, isiklik joonistamine oli range režiimiga laagrites keelatud. Kord, kui valvur leidis Soosteri joonistused laagrist ja vangide portreed, viskas ta need tulle. Ülo jõudis osa lehtedest leegist välja tõmmata, mille peale valvur lõi tal esihambad välja. Just sellepärast näeme ühel laagriperioodi autoportreel Ülot metallist hammastega. Põlenud joonistusi õnnestus peita ja hiljem salaja laagrist välja toimetada. Nii need säilisidki perearhiivis, põletusjäljed äärtes.

Ülo Sooster sai laagritevahelises kultuurimajas kunstniku koha.

Mitmete vangide portreede hulgas on ka mõned, millel võib ära tunda tulevase tuntud fotograafi, kunstiteoreetiku ja õpetaja Andrei Solovei. Laagris sidus Soosterit ja Soloveid tugev kunstihuvi.

„Ülole meeldis väga Andreid joonistada, ta kujutas teda kümneid kordi ja mõne aja pärast naasis taas portreede juurde,“ meenutas kunstniku tulevane naine Lidia Serh. Üks tuntumaid žanrilisi joonistusi kujutab vangi selja tagant, käes taskurätt, mis tuules lehvib.

„Seisab inimene – vang – ja hoiab harali sõrmedel taskurätti. Kuivatab seda. Pesi pesu ära ja kuivatab. Aga kuhu sa selle paned? Varastatakse ära! Joonistusel on inimese nägu ja tema kummaline poos nii tähenduslikud, nii tõsised... Ei, see ei ole mingi argine fakt, laagrielust pärit pildike. Inimene hoiab oma puhast hinge enda kätes. Ja ei lase sel määrduda. Aga gulag, narid, vargad, valvurid – see kõik on madalamal, see kõik on eemal,“ kirjutas neist töödest Ülo kaasaegne, kunstnik Anatoli Brussilovski.

Portreed moodustasid suure osa Ülo Soosteri laagrijoonistustest. Ühelt poolt joonistas Ülo vange elatise teenimiseks – portreed asendasid vangidele fotot, nad tellisid joonistuse ja saatsid selle, kui võimalik, koos kirjaga koju. Teiselt poolt lihvis Ülo vangide joonistamisega oma joonistusoskust – "kõige alust", nagu tema Pallase õpetajad rääkisid. Pliiatsi, tuši ja söega – samamoodi, nagu ta oli joonistanud modelle instituudi tundides ja sõpru Tartu kohvikutes.

Nikolai Maslennikov, tuntud kui Kolja-vunts, oli samuti vang ja kunstnik. Ülo joonistas teda laagris. Sõprussuhted kestsid hoolimata vahemaadest edasi kuni Ülo surmani 1970. aastal. Nii Andrei Solovei kui ka Nikolai Maslennikov tulid Moskvasse Ülo ärasaatmisele.

"Meie ees on üks suurimaid armulugusid maailmas, kirjutatud esimeses isikus. Kuid Paolo ja Francesca, Perseus ja Andromeda, Orpheus ja Eurydike, Dante ja Beatrice, Kefalus ja Prokris, Tristan ja Isolde alistusid siiski halastamatule maailmale, samas kui Ülo ja Lidia said sellest võitu. Hollywoodi süžee..."

                           Andrei Kovalev, kriitik, Lidia Soosteri raamatu Minu Sooster kohta, Tallinn, Avenarius, 2000.

Sügisel, Dolinka (Karlagi) haridusemajas toimuval laagri saavutuste näitusel kohtas Ülo Sooster oma tulevast abikaasat, naaberlaagri kunstnik Lidia Serhi.

Aastate pärast kirjutab ta: "Kas ma, tavaline Moskva juudi tüdruk, oleksin osanud ette näha, et käin läbi laagritest, saan tunda puudust, õudusi ja valu, kohtan ja armun inimesesse, keda ma muudes oludes ei oleks kohanud. Kuid nagu kõik selle hullumeelsel ajastul, juhtus see, mis juhtus."

Lidia sündis 23. septembril 1926. Üldkool ja muusikakool, raamatud, teatrietendused, sõbrad ja armastatud linn. Kui Lidia oli 15, algas sõda, 1943. aastal ta arreteeriti ning saadeti kolmeks aastaks sunnitööle Krasnojarski kraisse "spioneerimise ja seose eest Ameerika luurega." Ta oli suhelnud Ameerika lenduritega, kes toimetasid Moskvasse lend-lease’i alusel varustust. Ainult tugev ja järjekindel inimene suutis taluda alandusi, nälga, külma ja rasket tööd – taluda ja mitte end kaotada. 1946. aastal naasis Lidia Moskvasse ja astus kunstikooli mänguasjade osakonda. 1950. aastal arreteeriti ta teist korda "spioneerimise ja nõukogudevastase propaganda" eest ning mõisteti seitsmeks aastaks vangilaagrisse.

Sügisel 1954 anti Lidia Serhile ülesanne korraldada oma laagri kohta põllumajandusnäitus. Suure näituse korraldamise eest vastutas vang Ülo Sooster. Võib liialdamata öelda, et kohtumine oli nende jaoks saatuslik.

17. oktoobril sai Ülo 30. Tal oli värve, millega ta joonistas oma autoportree – karjest moonutatud näo. Hiljem saab töö pealkirjaks "Hirm."

Ülo joonistab palju ja saadab oma armastatule mitte ainult kirju, vaid ka fantaasiajoonistusi, pilte lähedusest ja õnnelikust perest.

Mõnikord õnnestub tal maalida õlivärvidega, sealhulgas autoportreesid.

Detsembris vabastati Lidia. Tal polnud luba Moskvas elada ja ta asus Vladimirisse. "Ainus rõõm olid Ülo kirjad, kus ta palus oodata ja loota."

30. aprillil Lydia sõidab uuesti Karagandasse. Ülol õnnestub saada luba käia laagri piiridest väljaspool ja ta üürib toa. Ta hakkab salaja välja viima aastate jooksul kogutud lõuendeid ja graafilisi joonistusi - neid, mis on päästetud tulekahjust ja on põlenud servadega. Tööd pääsesid, kuna olid seotud tihedatesse pakkidesse.

4. juunil anti Ülo Soosterile armu ja ta sai loa naasta Eestisse.