„Sürrealistlike teoste vaataja viibib määramatuse seisundis - selles, mida teatri- ja filmikunstis nimetatakse suspense’iks. Ta on justkui oma maailmas, tema poole pöördutakse homo sapiens’i keeles. Samal ajal ei tea ta, vaataja, kus ta asub, ega seda, mis keeles tema poole pöördutakse. Ta on sattunud labürinti, kus liikumine ühes suunas viib välja hoopis mujale.

Juhuslikkusel põhinevate meetodite edasine saatus meenutas väsimatu ränduri saatust… Neile avaldasid austust nii sürrealismi pärijad, nagu Salvador Dalí, Ameerika neomodernismi rajajad - Jackson Pollock ja teised -, Euroopa paradoksi, kahemõttelisuse ja kultuurilise barbaarsuse austajad, nagu Yves Klein, kui ka Nõukogude Liidu mitteametliku põrandaaluse kunsti algatajad, nagu Ülo Sooster ja Anatoli Zverev. Kõik nad lootsid juhusele ja puhtale vitaalsele energiale, uskudes, et sellega välistavad nad ratsionaalse teadvuse ja reetliku kultuurilise mina kontrolli.”

Aleksandr Jakimovitši raamatust „Purustavate kreatuuride ajastu. XX sajandi kunsti ja mõtte ajaloost”, 2009.

Fotol: Ülo Soosteri maal „Suured kadakad”, 1962, Tartu Kunstimuuseumi kogu.