Ülo Sooster

“... kõigi jaoks, kes teda isiklikult tundsid, oli õnn, et Ülo Sooster elas. Ta oli lõputult, uskumatult andekas – nii kunstis kui ka elus. Tema erakordne maalilooming ootab oma kuulsust. Graafikas lõi ta oma stiili.»

— Ajakiri “Dekoratiivkunst”

“Ülo Sooster on üks väheseid Eesti maalikunstnikke, keda saab nimetada "rahvusvaheliseks kunstnikuks". Samas, kui paradoksaalne see ka ei tundu, jääb selline määratlus tema suhtes siiski kitsaks ja ebatäpseks… Rahvusvaheline ja rahvuslik on Soosteri loomingus läbi põimunud identiteedi otsingutega. Ülo Sooster oli üle kahe aastakümne võtmefiguur Eesti ja Moskva vahel ning tänu tema isiksusele ei olnud need suhted sugugi ainult provintsi ja metropo vahelisedl. See oli aktiivne vastastikune side: andmine ja saamine.»

— Reet Varblane, kunstiteadlane

… Kui "Kaunite kunstide kooli" näidati Prantsusmaal, tulid mõned prantsuse vaatajad minu juurde ja ütlesid: "Me mõistame, et Sooster on teie Picasso."

— Andrei Hržanovski, režissöör

“Sooster ja tema Moskva ringkond olid kunstnikud, kes nägid end väljaspool Nõukogude kunsti ega soovinud kuuluda selle ajalukku. … Soosteri kujundid – muna, kadakas, kala, silm jt – on tõlgenduse seisukohalt puhtad paradoksid, mis jätkavad dadaistide ja mõnede kõige radikaalsemate sürrealistide mõttelaadi.”

— Eha Komissarov, kunstiteadlane

“…Sinised kadakad tardusid igavikusinasse. Sooster vormis need oleva alg- ja lõppvormideks. Need olid koonus, kuup, kera. Nii võidi pügada põõsaid Versailles’s. Soosteril oli see teisiti. Soosteri kadakad olid Eesti saarel ja Eesti saarel oli maailm loodud ja lõpetatud. Soosteri kadakad olid universumi valem, mis oli viidud olemise ja olematuse piirile.»

— Irina Uvarova, kunstiteadlane

“Ülo Sooster ja tema looming said täie rauaga… Seitse kümnest lubatud aastast andis ta inimese ja võimu kõige levinumale suhtlusvormile – GULAGile. Juhtide meelehärmiks ja üllatuseks jäi ta ellu, hingas, joonistas ja armastas. Tema loomingus tõusid esile lapsepõlvemälestused – kadakad, kalad, merekarbid, linnud. Nooruse unistused – naised. Mõtisklused Aja ja Ruumiga seotud teadmiste ja üldistuste üle – muna.”

— Boris Žutovski, kunstnik

“Ülo oli eeskujuks veel ühes mõttes: kõik tema huvid olid seotud kunstiga..., ja kõik tema püüdlused ja vestlused tõusid filosoofilistesse, peaaegu kosmoloogilistesse kõrgustesse. Alates ja lõppedes töölaua või molberti taga, ulatusid tema mõtted kaugemale, püüdes haarata maailma mõtet ja ülesehitust. … Teda huvitas absoluutselt kõik: milleks elada, kuidas elada, ta esitas "viimaseid küsimusi", jäädes samal ajal käsitööliseks, kes seisab molberti taga ja töötab — just see uskumatu normaalsus viitab samuti mõtlejatele-kunstnikele, nagu nad olid renessansiajal ja kõige suuremad neist teistel aegadel, kuni tänapäevani…”

— Ilja Kabakov, kunstnik

“Ta suutis üle elada kõik talle määratud katsumused – vangilaagri ja tsensuuri keelud, ametliku mittetunnustamise ja sunnitud unustuse. … Tema kunst osutus lõpuks võitjaks.»

— Olga Kanunnikova, kriitik

“Soosteri enesemääratlus olla mitte üksnes Eesti, vaid avaramalt Euroopa kunstnik andis endast märku juba Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis õppimise aastatel, mil punast pearätti kandev kunstitudeng paistis silma sagedase raamatukogude külastaja ning maailma suurtes võõrkeeltes välja antud kunstikirjanduse lugejana.”

- Liisa Kaljula, kunstiteadlane

“Lisaks rahvuslikule oli Soosteril mitmikidentiteet ka kunstnikuna, sest ta ei keskendunud ühele esteetilis-filosoofilisele süsteemile, vaid töötas paralleelselt erinevate visuaalsete ja kontseptuaalsete lähenemisviisidega, säilitades seejuures äratuntava isikupära.”

- Elnara Taidre, kunstiteadlane

Eesti 20. sajandi kunstis on kolm autorid, kel võnuks parema õnne olla asja moodsa kunsti rahvus-vahelisse kaanonisse: Konrad Mägi, Eduard Wiiralt ja Ülo Sooster.

- Tõnis Tatar, kunstiteadlane