Kord rääkis kunstnik Boriss Žutovski isa ja poja Ülo ja Tenno Soosteri näitust avades "kohustusest aidata ja armastada elavaid ning mäletada lahkunuid".

28. oktoobril katkes traagiliselt noore andeka kunstniku Aleksandra Badaškejeva elu. Stroganovi-nimelise Moskva Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia vilistlasena oskas ta mäletada, aidata, armastada. Ja muidugi ka luua.

Mõned aastad tagasi kirjutas Aleksandra süvitsimineva artikli Ülo Soosteri loomingust ja illustreeris selle imeliselt.Muu hulgas on seal niisugune lause: "Ülo Sooster on kunstniku stoitsismi ja sõltumatuse musternäidis, mida pole lihtne järele teha ka tänapäeval." Ajakirja Harmonica, mis Soosteri-teemalise artikli avaldas, andsid Aleksandra ja tema abikaasa, kunstnik Sergei Lotsmanov välja oma kuludega.

Viimasel ajal õpetasid nad mõlemad Jõhvi kunstikoolis. (Sealsamas, Jõhvis, abiellusid 1956. aastal vangilaagrist vabanenud Ülo Sooster ja Lidia Serh.) Koos kirjutati artikkel "Kunst parandab elu" 

Koos avati oktoobri alguses Jõhvi kunstikooli galeriis näitus "Roheline uks".

Kolm päeva enne näituse lõppu sai Aleksandra traagiliselt surma.

Aleksandra sõbranna oli aga Margarita Sooster, kunstnik, Ülo Soosteri pojatütar. Ta kirjutas nõnda: "Asi on vist selles, et me oleme alles veidi üle 30. Meile tundub, et kõik on alles ees, veel on küllalt aega elada, luua ja olulisi asju öelda.

Saša oli imeline, tundlik kunstnik, tark, haritud inimene, kellega mul oli õnn kohtuda. Ma tahaks väga seda Sašale öelda. Ja et ma jään tema maagilist graafika näitust ootama…"