Vahel on mõistlik vaikida, et sind kuulataks. See tuntud ütlus meenub pärast Tallinna XIX graafikatriennaali (21. juuni – 31. august 2025) külastust.

Kuraator Marika Agu on Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljoni koondanud 14 kunstniku teosed. Kultuuriteooria, kunstiteaduse ja semiootika spetsialistina kutsub Agu vaatajat uurima erinevaid visuaalseid väljendusviise: loetavaid ja loetamatuid kirju, pilvi, ainulaadseid märgisüsteeme, valgust ja muudki. „Võtame hoo maha, peatume ja vaatame kunstnike visuaalseid ülestähendusi,“ soovitab ta. „On üks oluline asjaolu, mis eristab keelt kujutisest: keel püüdleb täpsuse poole, samas kui kujutised on oma loomult mitmetähenduslikud ja avatud tõlgendustele,“ rõhutab kuraator.

Ehkki enamik triennaali kunstnikke on meie kaasaegsed, on nende seas ka üks, kes lahkus siitilmast juba 1970. aastal, ent kelle looming puudutab inimesi siiani – Ülo Sooster.

Palusime kommentaari Ülo Soosteri pojalt, kunstnikult ja Sooster Foundationi juhilt Tenno Soosterilt, kes rääkis isa teostest, mis on triennaalil eksponeeritud:

„Lembit Saarts, isa sõber ja kursusekaaslane, meenutas, kuidas nad kogu aeg rääkisid kunstist – Pallases, ühiselamus, kohvikus ja ka vanglas. Hiljem ütles isa sõber ja kaasvõitleja Juri Nolev-Sobolev, et „end kunstis ja loomises läbirääkimine“ oli avangardistide ringkonnas uus nähtus. Sellepärast näen ma joonistust “Dialoog” kui naljatlevat, karikatuuri meenutavat peegeldust nendest lõpututest vestlustest. Ülejäänud graafika peegeldab aga erinevaid mõjusid ja huvisid – nii teaduse ja teadliku kui ka alateadliku, abstraktse kaudu.“