Töö dekoraatorina Väikeses Teatris, hiljem Gogoli-nimelises teatris. Väikeses poolkeldrikorteris Krasina tänaval - igal teisipäeval avatud kodu-salong, kuhu kogunes hulgaliselt loomeinimesi: kunstnikke, luuletajaid, näitlejaid ja lavastajaid lähedal asuvast Sovremennikust. Lidia jõudis kõiki toita: nii soolaga kartulitega - laagrist pärit retsepti järgi - kui ka moodsate tillukeste suupistevõileibadega. Nukkude loomine, mille elegantsed figuurid moodustasid suurepärase kontrasti abikaasa avangardmaalidega, lõputud kohtumised Moskva kunstnikest sõpradega, sõidud Eestisse ja kohtumised eesti boheemlastega - elu kees!

Kuid saabub 25. oktoober 1970. Abikaasa ootamatu ja traagiline surm.

Poja kasvatamine, töö teatris koos sagedaste ringreisidega üle kogu Nõukogude Liidu. Ning pühendunud teenimine Ülo Soosteri loomingulise pärandi heaks: näitused, kohtumised kunstiteadlastega, teoste üleandmine Eesti muuseumidele.

Otsus lahkuda NSV Liidust koos poja perega.

Emigreerumine Iisraeli vabastas lõpuks pidevast, aastakümneid kestnud hirmust KGB ja tšekistide ees...

Uus maa, uued sõbrad ja reisid üle maailma - neisse samadesse riikidesse, kuhu koos abikaasaga kaugetel kuuekümnendatel reisida unistati.

Ja viimane, kõige olulisem töö - kirjutada mälestused Ülost. Raamat „Minu Sooster” ilmus Tallinnas 2000. aastal vene ja eesti keeles.

Teine raamat - „Mina Krasina tänavalt” - sisaldas autobiograafiliste märkmete kõrval avarate pintslitõmmetega kirjeldusi Moskva kuuekümnendate kunstilisest ja underground-elust.

Ja vaikne lahkumine pärast käsikirja lõpetamist - justkui suure elu loogiline lõppfaas... Raamat ilmus juba pärast autori surma.

Tenno Pent Sooster, Ülo ja Lidia Soosteri poeg

Fotodel: Lidia, 1939; Lidia, 1977–78; Lidia koos poja Tenno ja lapselapse Meediga, 1992.