69 aastat tagasi, just neil mahedail suvealguse päevil, sai vang Ülo Sooster kätte oma vabastamistõendi. VABA! “Suundub elukohta Tallinna”, Karaganda oblastist, mis oli täis otsatuid vangilaagreid.

Ta viis endaga kaasa armastatud naise, kellega tutvus vangistuses. Ning virnade viisi joonistusi ja laagris loodud töid. Sest tema loomingulist vabadust — erinevalt füüsilisest — ei olnud võimalik piirata.

Järgmised 14 aastat oma elust veedab Ülo Sooster peamiselt Moskvas. Ta joonistab, otsib ja katsetab. Kannatab näituste-, publiku- ja rahapuuduse käes. Teenib elatist raamatute illustreerimisega, ning avab sellega uue ajastu ulmekirjanduse illustratsioonis. Kuid mitte ainult selles. Ta jätab endast maha vapustava pärandi.

Neil mahedail suvepäevil tahaks esile tõsta kaht mõtet, mis on pühendatud Ülo Soosterile.

Leonhard Lapin, kunstnik: „Usun, et kunstniku loomingu kogu mahu ning täie tipu taasavastamine seisab meil veel ees.“

Irina Uvarova, art historian: Irina Uvarova, kunstiteadlane: „Sinised kadakad tardusid igaviku sinasse. Sooster valas need oleva alg- ja lõppvormidesse. Need olid koonus, kuup, kera. Versailles’s võidi pügada sellisesse vormi põõsaid. Soosteril oli see teisiti. Soosteri kadakad kasvasid Eesti saarel, ja just sellel Eesti saarel oli maailm eostatud ja oma lõpu saanud. Soosteri kadakad olid universumi valem, mis oli välja joonistatud oleva ja mitteoleva piirile.“