1970. aastal toimus Kölni Gmurzynska galeriis näitus „Venemaa avangard Moskvas täna“. Esitatud tööde hulgas olid ka Ülo Soosteri teosed.
„Üks olulisemaid tänapäeva avangardkunsti esindajaid Moskvas, kelle kujutlusvõime on sarnane hilisele Euroopa sürrealismile,“ on kirjas näituse väikeses kataloogis, kus on avaldatud kaks Ülo teost.
„Kolm büsti“, 1968 ja „Naine“, 1962.
Kokku oli Kölni näitusel 19 Soosteri teost.
Ülo teosed on väljas Barcelonas, Luganos ja Zürichis.
Ülo illustreerib oma lapsepõlve lemmikraamatut. See on Oskar Lutsu “Kevade”.
“Ta tegi seda väga kaua ja põhjalikult. Kui ta mulle alguses originaale näitas, ei saanud ma tema mõttest õieti aru. Ülo sai väga vihaseks, kuid siis asus kõike lahti seletama. Oli ta ju uue perspektiivikäsituse algataja ja utreeris seda tugevasti. See oli nagu kalasilma efekt fotograafias. NL-is tol ajal sedasi ei joonistatud, see oli erakordselt värske ja enneolematu käik ulmekirjanduse jms illustreerimisel. Mulle tundus see tol ajal veider, ebatavaline ja isegi hirmus: arvasin, et Ülo on vist hulluks läinud. Kuid nüüd, 30 aasta möödudes on see võte läinud kujutavasse kunsti ja ka televisiooni.” (Lidia Soosteri mälestustest)
Valmivad reljeefsed maalid "Valged kadakad," "Valge muna," "Neljaks jaotatud muna", alustab autorikoopiaga maalist "Ebavõrdne abielu”.
Anatoli Brussilovski mälestustest: “... kord astust ta mu ateljeest läbi. Mul oli selline komme, et kõik, kes külla tulid, kirjutasid või joonistasid midagi minu külalisteraamatusse, mida keegi aga tahtis. Aastate jooksul kogunes päris kogukas köide - mida kõike seal polnud! Keegi oli kirjutanud: “See on Sõprade Muuseum!” Ja tõesti - see on ajastu dokument. Palusin Ülol midagi joonistada… Ta mõtles, näris huuli, poetas: “Tähendab, selline asi..” ja hakkas joonistama. Ma olin delikaatne ega piilunud.
Kui pilt valmis sai, lõi ta raamatu kinni ja läks kiirustades minema. Kui ma raamatu lahti tegin, oli sinna joonistatud muna. Aga… See oli tükkideks laiali lennanud, plahvatanud, ja keskel oli surnud linnupoeg!
Paar nädalat hiljem leiti Ülo surnuna oma ateljees. Südame lõhkemine.”
Režissöör Andrei Tarkovski 1970. aasta 4. novembri kirjast.
“Andku Jumal andeks, et pole ammu kirjutanud. Mul on siin selline lugu, mis ongi mingil määral mu vaikimise põhjus. Mul oli hea sõber ja suurepärane kunstnik. Sooster. Eestlane. Ta leiti eelmisel nädalal oma ateljeest surnuna. Insult. 46-aastane. Inimene, kelle kohta ei saanud keegi siin ilmas muud öelda, kui seda, et ta oli vägilane. Tõsi, Stalini ajal ta represseeriti. Teda ei võetud kunstnike liitu. Ei võetudki.
Meil tuli lumi maha, kuidagi järsku saabus talv. Külm. Nii et midagi toredat pole vahepeal juhtunud. Aga surmast tasub ka mõelda. Kõik me sureme ja sureme erinevalt. Nagu Jumal annab.”
Ülo Sooster suri oma ateljees Sretenski bulvaril 25. oktoobril 1970.