"Kuuenda kümnendi aastad olid alles algamas. Kunstnikud õppisid vabadust. Nad küsisid oma sisemaailmalt ja kuulasid, oodates vastust. Nad ootasid iseendalt ärkamist, meielt - tunnustust."

“Elava, muutuva ja värvikireva Moskva elu voos tekkis kord kolm üksteisele lähedal seisvat tõmbejõudu, mis kogu rahva ühte kohta kokku tõmbab: Need on 1) kohvik Artistitšeskoje Kunstiteatri kangialuse juures, 2) teatet Sovremennik Majakovski tänaval ning 3) Soosterite kelder Krassini tänaval,” meenutab kunstiteadlane Irina Uvarova. “Nende kehvake elamine oli imeline. See oli täis kodust soojust ja hubasust ja boheemlaslikult muretu karmi ja julma elu palge ees…”

Kunstnikud, näitlejad ja luuletajad, näitlejate, kunstnike ja luuletajate sõbrannad, nende abikaasad, lapsepõlvesõbrannade abikaasade tuttavad, noored kunstnikud Eestist, maalikunstnikud Chișinăust, iseõppinud mõtleja Karpaatide tagant, imelaps Uuralitest, kes tuli kohale üksnes selleks, et Soosteriga tuttavaks saada… Nende kogunemiste läppunud sumus nägin sageli neid nägusid: Juri Sobolev, Ilja Kabakov. Silme eest vilksavad läbi Boriss Žutovski, Vladimir Jankilevski ja Assarkan, teatrikriitik. Mäletan, et käis ka Jefremov…

Kampsunites mehed meenutasid Remarque’i tegelasi. Kõrgetel kontsadel neiud meenutasid Hemingway tegelasi. Nad silmitsesid maale salapärasel ja nukral ilmel läbi silmele langevate juuste…”

1960. aasta mais-juunis toimub Tallinnas noorte kunstnike tööde näitus, kus on väljas ka Ülo Soosteri illustratsioonid raamatule “Väike Illimar”.

1961. aasta aprillis korraldab Silvia Jõgever, Ülo Soosteri kursusekaaslane Lohkva raamatukogus Soosteri joonistuste näituse.

Sooster saadab kolm tööd ka Tartu kevadnäitusele, kuid viimasel hetkel võetakse need näitusesaali seinalt maha.

Tallinnast tuli kolmeks kuuks Heldur Viire, kes joonistas Ülo'ga koos palju ja suheldes Soosteri sõpradega Moskvas.

Lidia Soosteri, kes töötas tol ajal Moskva Malõi teatri kunstnik-dekoraatorina, mälestustest: “Tõin koju hulga reljeefpasta, nitroemailvärvi, pronks- ja hõbevärvi tuube. Ülo tegi meeletult tööd, joonistas, täiendas varem tehtud töid uute leidudega. Ta imetles igasugu plekkide ilmumist, torkis neid sõrmega, puhus eri suunas laiali, mõnikord aga täiendas tušiga joonistusi, ise hüüdes: “Oo, imeline, imeline, imeline!” Marta, Ülo tädi, saatis talle Rootsist viltpliiasteid ja rapidograafe. Kõik kunstnikest sõbrad tardusid laua juures, kuhu need imeasjad olid laiali laotatud… Ülo tantsis laua ümber valssi. “Ma pole iial sellist ilu näinud! Inimesed, inimesed, vaadake, kui palju pilte ma olen teinud!” Abstraktsete tööde vahele ilmusid noored neiud, nõiad, igasugu kuratlikud tegelased - lõputu uute vormide otsing. “Vaja on leida oma eriline koht kunstis,” ütles Ülo. Hakkasid tulema viltpliiatsitega tehtud pildid - puud, meri, liiv ja kivid vaheldumisi kaunite naisefiguuridega.”

 Ülo eriline armastus oli džäss. Ta käis Tallinnas, Riias ja Tbilisis toimuval džässifestivalil.

Ülo Sooster üritab astuda Kunstnike Liitu, Moskva graafikute ühendusse. Teda ei võeta vastu.

Ta lõpetab mitmeetapilise kompositsiooni "Silm munas" ja sürrealistliku töö "Suured kadakad."

Joonistab kogumikku "Teadus ja inimkond", mida hakati välja andma 1962. aastal NSV Liidu Teaduste Akadeemia algatusel.

Hotellis Junost valmistatakse ette Soosteri, Sobolevi, Jankilevski ja Neizvestnõi näitust. Näitust ei toimunud, keelati ära.

Kuid toimus ühepäevane väljapanek Õpetajate majas Bolšaja Kommunistitšeskaja tänaval. Osalejad: Eli Beljutini stuudio, Ülo Sooster, Juri Sobolev, Vladimir Jankilevski ja Ernst Neizvestnõi. Lääne võttegrupp teeb USA ja Euroopa telekanalitele uudislõiku “Abstraktne kunst Bolšaja Kommunistitšeskaja tänaval”.

Seejärel pakutakse kunstnikele võimalust osaleda näitusel Maneežis, mis toimub Moskva kunstnike liidu 30. aastapäeva puhul. 1. detsembril külastas näitust keskkomitee peasekretär Nikita Hruštšov ja asus seal laamendama.

“Ajal, mil elas Sooster-romantik, kogud Mosvka underground jõudu, et võtta vastu üleilmne tuntus. See viib nad riigist minema, nad õpivad elama tsiviliseeritud maailmas ja üksteist vihkama. Kuid Ülo sellest peost enam osa ei saanud, ta suri 1970. aastal.

Kuid esimese suudluse üleilmselt tuntuselt ta siiski sai,” kirjutab kunstiteadlane Irina Uvarova. “Underground, samas ka avangard, leidis end järsku näituselt Maneeži saalis. … Hruštšov, tollane valitseja, polnud elu sees midagi sellist näinud. Vaevalt et ta üldse midagi näinud oli peale reprode lasteajakirjas Ogonjok. Kuid erinevalt üldlevinud arvamusest võtan tõestada, et tal oli kunsti peale terav nina. Uute piltide ja uute skulptuuride juures sai ta tõelise elektrišoki, ja kõrget pinget neist töödest tõesti ka õhkus. Aset leidis ajalooline skandaal. Ülo peale röökis ta veel eraldi. Kuuldes nende seinte vahel nii ootamatul hulgal roppusi, unustas Ülo venekeelsed sõnad ära.

Hommikul saatis kasvataja väikese Tenno lasteaiast koju tagasi. Ajal kui kogu rühm muretult mannaputru manustas, tegi Tenno avalduse: “Mulle on Hruštšov ei meeldi. Ta karjus mu isa peale.” Saanud lasteaiast info, tormas Lida kolikambrisse ja otsis välja mõlemad laagriaegsed kohvrid…

Kuid aeg möödus, kohvreid ei läinudki vaja, ebasobiv kunst ei toonud kaasa repressioone. Näitustest ei saanud muidugi juttugi olla, kuid kõigile Maneeži kangelastele kästi anda tööd kirjastustes.”

Ülo Sooster oli sunnitud võtma varjunime - Smorodin. Mitu aastat kujundas ta raamatuid selle nime all. Miks Smorodin? Sest murdes tähendab Soosteri nimi sõstart (vn k смородина).

Lidia läheb tööle Gogoli-nimelisse teatrisse.

Krassini tänava teisipäevadele saabuvad ka kunstnikud Viktor Pivovarov ja Aleksandr Haritonov.

Ülo tutvub füüsiku Viktor Trostnikoviga, asub illustreerima tema raamatut “Füüsika: lähedane ja kauge”.

Populaarteaduslik raamat "Füüsika: lähedane ja kauge" ilmus kirjastuses Znanie 1963. aastal, Ülo tegi raamatu tarvis 199 joonistuse seeria.

Tema naise mälestuste kohaselt oli ta sellest uuest tööst täiesti vaimustatud ja ütles: "Kui ma sünniksin uuesti, siis ma ei saaks mingiks kunstnikuks, vaid oleksin ainult füüsik."

Kunstiajaloolane Eha Komissarov märgib, et "Sooster muutis raamatu kujunduse kunstiliseks sündmuseks. Selles väljaandes lõi ta märkimisväärse hulga uusi tüpograafilisi sümboleid ja kujundeid, kasutades projektset geomeetriat, mille ta omandas manerismi kaudu... Sooster laiendas oluliselt tehnika võimalusi, sidudes selle esoteerikaga või pakkudes inspireerivaid kokkupuutepunkte futurismi, sürrealismi, manerismi ja kaasaegsete juhtivate tehnoloogiatega."

Raamatu koostaja, füüsik ja filosoof Viktor Trostnikov, räägib aastakümneid hiljem, et Soosteri loomingu mõistmiseks on vaja mõista tema filosoofiat. “Paljude aastate vältel, alates koostööst raamatu “Füüsika: lähedane ja kauge” kallal ja kuni Soosteri surmani arutasime tundide viisi filosoofilisi probleeme… Soosteri filosoofia arenes, ta vastas elavalt uutele vooludele… Igas nähtuses näeb ta erinevaid, kohati vastuolulisi komponente… Maailma määratleb ta nii maailma kui ka maailma vastuvõtva subjekti olemusena.

Kui üllatav see ka pole, Ülo hindas väga loogikat, matemaatikat ja üldse kõiki täppisteadusi (muidu poleks ta võtnud vastu tööd füüsikaraamatu kallal). Enamgi veel, temas oli tunda tema esivanemate protestantlikku olemust, temas kõneles uhke, inimmõistust üle kõige hindava põhjaeurooplase hing.

Kogu oma kunstitegevust pidas ta rännakuks selle kauge tõe poole, mis pole kunstitõde, vaid kuulub mõttevaldkonda. Soosteri allegooriline, sümboolne ja sügavalt irratsionaalne kunst oli vaid toetuspunkt mõistusele, mis on tema arvates kunstist kõrgemal.”

Teisipäevadele tulis külla Lianozovi rühmituse kunstnikud Jevgeni Kropivnitski koos abikaasa Olga Potapovaga, nende tütar Valentina Kropivnitskaja koos abikaasa Oskar Rabiniga ja teised. Hiljem tuli vastuvisiit, tutvus paljude nonkonformistidega.

Lõpetatud saavad tööd “Maastik pommiga” ja “Huuled”.

Tartusse ülevaatenäitusele saadetud teos Vana Tallinn lükati vastuvõtukomisjoni poolt tagasi.