Norton ja Nancy Dodge, Kenda ja Jacob Bar-Gera, Peter ja Irene Ludwig, Eric ja Małgorzata Peschler. Mis ühendas neid tuntud kollektsionääre Ameerikast, Saksamaalt ja Šveitsist?

Tohutu huvi nõukogude nonkonformistliku kunsti vastu. Ning risk, mille nad võtsid, et viia range tsensuuri kiuste põrandaaluste kunstnike teoseid Nõukogude Liidust välja. Hiljem korraldasid nad näitusi ning andsid välja katalooge ja raamatuid.

Suurel määral just nende kollektsionääride jõupingutuste tulemusel jõudsid nõukogude nonkonformistlike kunstnike nimed 20. sajandi maailma kunsti ajalukku.

Erakogudel on aga erinev saatus. Mõned jõuavad muuseumidesse, teised jäävad perekondade valdusse või lähevad uute omanike kätte. Praegu on ühel Euroopa oksjonil müügil 65 teost Eric Peschleri kogust. Tema lesk Małgorzata Peschler leiab, et „vaatajal avaneb võimalus taasavastada seda kunstnike põlvkonda kogu selle mitmekesisuses… Nende kunsti tähtsus ulatub palju kaugemale Nõukogude Liidu ajaloolisest kontekstist”.

Ülo Sooster oli üks neist underground-kunstnikest, kelle teoseid kuulus Peschleri kollektsiooni.

Fotol: Ülo Soosteri teos Eric Peschleri kollektsioonist: „Pealkirjata”, 1961. Tušš, kollaaž.