"Kirjades (venekeelsetes) on säilitatud algne kirjaviis — hakkas ju Ülo vene keelt õppima alles vangistuses 25-aastaselt ja tema õpetajad olid grusiinid, kes töötasid koos temaga laagri tuletõrjeüksuses."
ÜLO SOOSTERI KIRJAD ANDREI SOLOVEILE
1950
"Salud!
Ma valisin meelega roosa paberi, et sind lepitada, nii et palun ära pahanda.
Ma süüdistan vaikimises muidugi tohutut töökoormust, kuigi tegelikult on see seotud anaalerootilise käitumisega. Freud väidab, et kui lapsel on harjumus hoiduda kakamisest (et hiljem nautida tugevaid aistinguid roojamisel), siis täiskasvanuna vastab ta harva, kuid põhjalikult kirjadele. Nii et selgub, et kannatan oma nooruses tehtud pahanduste käes.
Lugesin juba ammu läbi mõlemad küberneetika raamatud. Wiener on väga huvitav; oli äärmiselt valgustav lugeda midagi nii pessimistlikku. Ma ei hakka selle üle arutlema, sest tahan kuulda sinu mõtteid. Lao lagedale, milliseid järeldusi oled selle kohta kunstist teinud. Muide, varsti peaks ilmuma Wieneri raamat "Küberneetika", ilma ühiskonnata.
Muide, varsti peaks ilmuma Wieneri raamat "Küberneetika", ilma ühiskonnata.
Moskvas oli käimas üks Eesti kunstnik, ma käiin temaga mõned päevad kaasas raamatukogu väliskirjanduse osakonnas. Leidsin sealt lausa hämmastavaid raamatuid. Esiteks fotoalbum pealkirjaga "Picasso isiklik elu." Umbes 300 fotot – kuidas ta elab, kuidas ta hommikuti naise öösärgis verandal tantsib, kuidas ta sööb ja kuidas kalaluudest kunstiteoseid loob. Äärmiselt huvitav ja õpetlik. Veel leidsin raamatu Bernard Buffet'st (noor prantslane, väga populaarne) ja see meeldis mulle. Leidsin häid raamatuid Légeri kohta ja sirvisin läbi terve hulga ajakirju (The Studio, Art News jne).
Kõik tegelevad hoogsalt abstraktse kunstiga. Milline leidlikkus! Isegi kui abstraktne kunst lõpuks välja sureb, on see saanud palju uusi tehnikaid."
11. dets.
“Näed sa, Andrjuša, neli päeva on möödas sellest, kui kirjaga algust tegin. Pidin raamatu lõpetama, töötasin ööd ja päevad. Tuli päris kena välja. Tundub, et olen teinud hüppe.
Peagi avatakse näitus Tšehhi raamatutest. Nagu isegi veenduda võisid, teevad tšehhid väga häid raamatuid. Oodata on ka Rootsi graafika ja sotsialismimaade kunsti näitust. Seega Poola, Tšehhoslovakkia ja võib-olla ka Ungari võivad huvi pakkuda.
Kui midagi sellist maitsvat ette juhtub, on mul kahju, et sind Moskvas pole. Ja üldse, nii paljust oleks rääkida, vaielda, kui palju ma sellest küll kasu saaks, ja võib-olla ka sina - aga sina, näed, kondad kurat teab kus. Millal sa jälle tuled? Tead, siis lähme nädalakeseks raamatukogudesse ja ühendame meeldiva kasulikuga.
Loen Van Goghi kirju - kuramuse imelik tüüp oli. Üldse mitte selline, nagu ma ette kujutasin. Eriti hämmastav on see hulk kirju, mis ta vennale saatis. Tema kohe kindlasti ei kannatanud õrnas eas kõhukinnisuse käes. See-eest oli tal hoidja suhtes Oidipuse kompleks, talle meeldisid vanemad naised, sellised, keda on elu juba räsinud. Ta oli üleüldse veendunud, et ei lähe hulluks ega pane endale kätt külge - ja tegi lõpuks mõlemat.
Plaanin jõuludeks Eestisse sõita. Tulen tagasi jaanuari alguses. Loodan siis su kirja eest leida ja hakkan kohe ka vastu kirjutama, ausõna. Hakkame kirjutama sama sageli nagu Van Gogh ja proovime arutleda huvitavate asjade üle, et kuidagigi täita otsese kontakti puudumist, või nagu öeldakse “vastastamist”. Kirjuta mulle, mida uut on teaduses ja tehnikas.
Palju tervisi sulle ja abikaasale minult. Ü”
2.2.59
“Tere, Andrei!
Sain üsna ammu su raevuka kirja kätte, kuid isegi hirm ei mõju loomulikule laiskusele.
Esimese asjana edastan lühikese intervjuu mr Soosteriga. Niisiis, sõitsime kogu perega Eestisse ja veetsime seal jõulud ja aastavahetuse. Seejärel tulin enne teisi tagasi ja sattusin terve hulga tegemata asjade otsa, millega mässan tänase päevani. Vahepeal käis mul külas hea sõber Tallinnast, käisime temaga põhjalikult läbi kõik näitused ja muuseumid. Sotsmaade näitus oli väga õpetlik - kui hirmus võib olla kunst ja kui kaunis see võib olla (poolakad, paar tšehhi). Poolakate seas oli üks litapoeg, keegi Dunikovski, skulptor ja maalikunstnik, kes peab end geeniuseks, kuid ise on hoopis vana lollpea. Ta teeb moderni sildi all hulgaliselt jampsi, aga rahvas ei saa aru: kes on vastu, see sõimab teda hullupööra, ning kogu moderni samamoodi, tema kaitsjad aga kaitsevad meeleheitlikult - neil ükskõik, peaasi, et oleks nagu vanasti. Veel oli Marquet’ näitus. Tema osutus parimaks just nendes töödes, mis kaupmehed kunagi Venemaale tõid. Marcel Marquet’ (poeg vist) näitus oli armetu, koosnedes ilmselt töödest, mida tal müüa ei õnnestunud.
Ka sa seda UNESCO Courieri oled näinud, mis räägib uuest UNESCO hoonest? Imetlusväärne, et selline rahvusvaheline asi on nii julgelt tehtud. Tublid need meie kaasaegsed. Kunagi rääkisid renessansi-aegsed tegelased, et neil on väga hea meel, et elavad sellisel ajastul, aga mind teeb uhkeks XX sajandi inimene (võib-olla isegi suure algustähega).
Ilmus Wieneri “Küberneetika”. Sain seda oma silmaga näha ja arvan, et ei saa sellest sotti, liiga palju kõrgemat matemaatikat. Loodan, et sina oled selle raamatu läbi töötanud ja seletad ühel päeval mulle ka.
Ostsin mingi sakslase kirjutatud raamatu saksa eksistentsialistmist, kuid raamat osutus erakordseks pahnaks.
"Ma pole Romkut selle aja jooksul näinud, kuigi Lida oli kokkuleppele jõudnud, et ta tuleb külla. Aga ta oli oma harjumuste kõrguses ja loomulikult ei tulnud ta. Räägitakse, et ta kavatseb abielluda või on juba abiellunud, see bruut. Kas sa näed Nikolait vahel? Oma freudistliku kompleksi tõttu ei suuda ma temaga kirjutada, kuigi ma tahan ja mu südametunnistus piinab mind. Kui sa teda näed, edasta talle palju tervitusi ja selgita, et see pole üldse minu süü, vaid Freudi."
Ega teil seal Sverdlovski lähedal kriidikaevandusi pole? Mulle antakse üks kriiditeemaline raamat teha ja äkki saaks komandeeringusse. Mul on kõva tahtmine Sverdlovskis ära käia ja kui vähegi tekib hea võimalus, tulen teid vaatama.
Kuidas sa ise elad ja kuidas su pere? Lapsevanemaks pole veel saanud? Panime su järeltulijale väikse kaasavara kokku, varsti saad kätte. Kõik eided on hirmus rõõmsad, et mõni veel orki langes ja on äärmiselt püüdlikud.
Tegelikult tulebki 21. sajandi elanikkonna peale mõelda, nii et ehk polegi me nii väga rumalasti talitanud.
Kui sul on mingeid soove või juhiseid, kirjuta, kõik saab tehtud.
Rohkem midagi pähe ei tule, nii et pead sellega leppima. Loodan saada kiiret vastust, muidu läheb meil see lombakas korrespondents rütmist välja.
Palju tervisi sulle ja kaasale! Sela!
“Tervist, papa!
Soovin õnne ja tunnen kaasa! Päeval sa muidugi särad, aga öösel olen su pärast siiralt kurb. Pole viga, et plika, minu Tenno veel tänab sind. Kas panid tähele, kuidas see kõlab - Olga Solovei. See on ju laulja perenimi, lausa pseudonüüm (соловей - vn k ööbik, tlk märkus). Sa lihtsalt teed, nagu poleks rahul, tegelikult oled rahulolu ise.
Lugesin Henri Lefebvre’i “Sissejuhatust esteetikasse”. See on prantsuse kommunist, kes üritab tõestada prantsuse sotsrealismi (neorealismi). Kuna raamat oli üsna huvitav, süüdistati teda hiljem revisionismis. Tema esteetikat saab rakendada isegi tašismile, rääkimata abstraktsioonist, ehkki ta ise püüab just nende vastu justkui võidelda. Kõige huvitavam on tema väide, et praegu kunstnike seas valitsev võõrandumise, üksinduse, kammitsetuse tunne tekib liigsest vabadusest. Igasugu müüdid, sümbolid jms on ära langenud, maailm on kunstniku ees sellisena, nagu see on, kuid too ei oska sellega veel esialgu midagi peale hakata. Ta valetab, sest juba 50 aastat tehakse uut kunsti, mitte tagurlikku, nagu tema ja paljud teised arvavad. Kui sulle satub see raamat ette ja aega on, siis loe, tasub vaeva.
Su vastus, mis puudutab matemaatika õppimist, on hea, kuid ainuke inimene, kes saaks mul aidata end tehnilise hariduse külge kinni haakida, oled sina. Kuid sa veel kahtled, kas tuled suvel siia, ehkki siin tuleb ameerikaliku eluviisi näitus. Kas sa tõesti jäädki sinna? Mis värvi kaabut sa tahad?
Küll on hirmus astuda tundmatusse. Ütle, kas teaduses on lähiajal oodata mingit põhimõttelist läbimurret või arendatakse saavutatut edasi? Kunstis ollakse justkui jõutud äärele ja nüüd peaks lähenema sünteesi aeg. Või, kes seda teab, äkki polegi nii.
"Tead, tashiism või informism on eksistentsialismi kunst – vahetu kokkupuude reaalsusega, ilma arutlemise ja mõistete abita. Me oleme ise reaalsuse killud ja reaalsust tuleks mõista mitte tõlgenduste kaudu, vaid kõige algelisemate instinktide kaudu, mitte mõtlemise kaudu, vaid olemise kaudu. Nii et mitte 'Logito, ergo sum', vaid 'Sum, ergo sum.'"
Aju tuleks ühendada otse raali, võib-olla siis oleks võimalik midagi mõista. See polegi nii paha mõte, kui ainult saaks. Siis poleks vaja kogu seda eeltööd, et tõlkida arvutikeelde. Wieneri järgi töötab aju samuti kahendsüsteemis (jah-ei), nagu arvuti. Oleks tore!
Nii, tänaseksaitab. Soovin edu titale, tema emale ja sulle, papa! Tenno saadab Olgale musi! Kirjuta! Tervisi! Sinu Ü.”
1.1.61
“Tervist, Andrei ja kogu pere!
Vean kihla, et oled pahane. Aga kui sa vaid teaks, kui palju südametunnistuse piinu olen kannatanud, hakkaks sul minust kahju. Oh, kui raske on mitte kirjutada, aegamisi muutub see veel hirmsamaks kui kirjutamine. Selle punktini ma olengi jõudnud.
Niisiis, elame endiselt, seekord suvitame Belarusskaja maantee ääres, 25 m, tiik jne. Mul on ema külas. Jne. Töötan palju. Tõeline töö (s.t vaba looming) on praegu abstraktsioon. Võtsin selle uue aasta hakul ette ja nüüd tuntub kõik muu igav.
Edasi ei läinud ja vaevalt et kunagi lähen, sest tašism pole mulle ja üldse, see on ilmselgelt entroopia olemus ja seda on niigi ülemäära.
Lugesin Kossi, kes on väga pessimistlik küberneetika võimaluste suhtes. Oled lugenud? Siis lugesin ameeriklase koostatud ja lühendusteta tõlgitud artiklikogumikku esteetikast. Selles on väga huvitavaid asju, näiteks Freudi, Reedi, Bergsoni jt artiklid. Seda pole lihtne saada, sest see on välja antud vaid neile, kes peavad selle kõik ümber lükkama. See pole muidugi lihtne ülesanne, sest nad argumenteerivad väga veenvalt. Praegu loen Freudi “Unenägude tõlgendamist”.
6.3.61
1962
1963-1964
