„Tartu päevade kõige olulisem väärtus, mida Ülo Sooster kandis endaga elu lõpuni, oli kompromissitus, julgus ja sisemine selgus.”

                                   Kunstiajaloolane Reet Varblane artiklis "Ülo Sooster ja tema aeg"

Sügisel, hoolimata keskkooli lõputunnistuse puudumisest, astus Ülo Tartu Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas“. Professor Ado Vabbe, keda peetakse esimeseks eesti avangardistiks, toetas andekat noormeest. 

Esimesel kursusel oli peamine juhendaja Juhan Nõmmik, kes pööras erilist tähelepanu klassikalisele joonistuse ülesehitusele ja söega joonistamisele. Akvarelli õpetas Johannes Võerahansu ja maalikunsti Aleksander Vardi. 

Sel hetkel oli Ülo lemmikkunstivooluks impressionism.

Märtsis mobiliseeriti Sooster sanitarina Saksa armeesse. Juuni lõpuni õppis ta Tšehhoslovakkias sanitaarkoolis, kus kohtus Valdur Ohakaga, kes oli samuti Pallase üliõpilane. Eestisse tagasi pöördudes saadeti ta rindele Jõhvi piirkonda. Ta deserteerus Saksa armeest. Isa, Punaarmee sõduri abiga, pääses ta tagasi Hiiumaale maakoju.

Hilissügisel naaseb Ülo Pallasesse, mis on saanud nimeks Tartu Riiklik Kunstiinstituut. Õppimine, ja mis peamine, tudengite, professiorite ja kunstnike mitteametlik suhtlus jäi paljuski endiseks ja käis samade reeglite järgi nagu 1920-30ndate Pallases.

Kuni 1948. aastani oli direktoriks Anton Starkopf, Pallase asutaja ja rahvusliku kunstikooli rajaja. Õpetasid Aleksander Vardi, kes elas 1920. ja 1930. aastatel Pariisis; Ado Vabbe, kelle kunstiline kreedo kujunes Münchenis Der Blaue Reiter’i (Sinise Ratsaniku) kunstiühenduse ja Kandinski ekspressionismi õitsengu ajal. Samuti need, kes lõpetasid Pallase 1930. aastate lõpus: Elmar Kits, Alfred Kong ja teised.

Tartu kunstimuuseumis tutvusid Pallase üliõpilased Eesti kunsti klassikaga, mida ametlikult enam ei eksponeeritud. Raamatukogus lugesid nad prantsuskeelseid raamatuid ja ajakirju, uurides impressioniste, moderniste, kubiste jne. Juba siis hakkas Soosterile silma just Picasso. Tal oli suur austus prantsuse, itaalia ja hispaania kunsti klassika vastu, eriti imetles ta Piero della Francesca ja Velásquezi loomingut.

Siin on mälestuste tõlked Ülo Soosteri sõprade jutust:

Heldur Viires:

“Me maalisime, lugesime, vaidlesime, joonistasime ja teemaks ikka üks ja ainus, ikka kunst kõigi oma võimalustega, kõigi ahvatlustega. ... Sest ilma joonistamiseta ei paistnud Sooster justkui eksisteerivat.”

Lembit Saarts:

Kannatasime tihti puudust, jagasime omavahel, mis kellelgi oli. Mäletan, kuidas Ülo jagas leiba nii, et pani joonlaua leivatüki peale ja poolitas täpselt. Ülo sai kodust pakke, seal oli soolatud lesti või hapukapsaid.

1947. a. suvel tulin iseseisvalt värvusmuusika mõttele ja kirjutasin sellest Ülole Hiiu maale. Mäletan, et ta kirjutas selle kohta toredasti vastu: "See on oaas keset sotsrealismi kõrbe".”

Henn Roode:

“Instituudi saalis oli välja pandud Ülo Soosteri kompositsioon “Tütarlaps käsikiviga”. Oli semestri lõpp. Hindamisteaeg. Üleinstituudiline koosolek. Oponeerivad vastastikku prof. Starkopf ja Ülo Sooster. Kõne all on kunstipiiride laiendamine. Isiku osa kunstis. Oma nägemise osa. Deformatsiooni osa. Õigus luua kujundit oma suva järgi. Ja direktor Anton Starkopf kõigutamatuna ja väärikalt kaitsmas natuuri osa kunstis. Sooster seevastu - natuke kühmus, laubale langenud veidi krussis juustega, käed rusikas, valmis pea ees läbi seina tormama.”

Üks õppejõududsest nimetas üliõpilasi „geeniuste buketiks”.

1948. aastal kiitis komisjon heaks Ülo Soosteri lõputöö teema. Lõputöö projekti juhendajaks määrati professor Elmar Kits.

Maali „Tänava asfalteerimine“ lõpetas Ülo 1949. aastal. Heldur Viirese meenutuste kohaselt töötas Ülo lõuendi kallal tänaval, märkamata teda ümbritsevat rahvahulka. Järgides prantsuse plenäär- ehk vabaõhumaalimise traditsioone, suutis noor kunstnik saavutada erilise valguse, kuid tervikuna oli teos loodud ülalt peale surutud sotsialistliku realismi stiilis.

28. juuni: Soosterile anti maalikunstniku tiitel.

Ülo kolis Tallinna, kus ta sai ateljee Pikk Jalg 1, vanas linnatornis kolmandal korrusel. Ta esitas avalduse Eesti Kunstnike Liitu astumiseks.

28. detsember: Sooster arreteeriti süüdistatuna nõukogudevastases propagandas ja terroristliku grupeeringu loomises, mis kavatses kaaperdada lennuki, et põgeneda Rootsi. Esitati ka süüdistus formalismi propageerimise eest kunstis. Tema ateljees olevad teosed kästi hävitada.

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuv Erinõupidamine otsusega lühendati kunstnike karistust 10 aastani. 

1950. aastal likvideeriti Tartu Riiklik Kunstiinstituut.

Lembit Saartsi mälestustest: „Vangis olime koos ühe öö Tartus, enne edasisaatmist. Olime terve öö üleval ja rääkisime põhiliselt kunstist. Sellest, kuidas tagasi tulles uuesti alustada. Rääkisime sellest, milline peaks olema kunst...”