Ülo Sooster ja Mihhail Grobman. Nad olid kaasaegsed, mitteametliku, põrandaaluse kunsti esindajad. Kohtusid regulaarselt, vestlesid palju ning jälgisid tähelepanelikult teineteise loomingut.

Nende teosed, mis viidi Nõukogude Liidust välja salaja kohvrites, ilmusid näitustele nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas.

1970. aastal suri Ülo Sooster 46-aastaselt.

1971. aastal emigreeris 32-aastane Mihhail Grobman koos abikaasa ja lastega Iisraeli.

Mihhail Grobman lahkus meie seast 23. novembril 2025.

Kunstnik. Poet. Kuraator. Koguja. Oma ringkonna kunstielu kroonik. Filosoof ja kunstiteoreetik.

Nende kodu koos Irina Vrubel-Golubkinaga oli alati avatud ja täis külalisi — nii Moskvas kui ka Iisraelis. Just nemad veensid Ülo Soosteri leske Lidiat mälestusteraamatut kirjutama.

Mihhail Grobmani pärand on mitmekülgne, mahukas ja erakordselt väärtuslik — ning selle uurimine kahtlemata jätkub. Siinkohal toome tsitaadi kunstiteaduste doktori Lelya Kantor-Kazovskaja raamatust «Grobman. Grobman» — tsitaadi, mis puudutab nii Mihhail Grobmani kui ka Ülo Soosterit:

Nad „…pidasid just kunsti kõige tugevamaks vabaduse piiramise vastaseks jõuks ja radikaalseimaks antiteesiks.”

Fotol: Mihhail Grobmani ja Ülo Soosteri perekonnad

Teosed: Mihhail Grobman, ilma pealkirjata, 1960. aastad; Ülo Sooster, “Valge muna”, 1968–70 (TKM kollektsioon)