Ülo Sooster

Ühe maali lugu

Peaaegu 30 aastat tagasi, 1996. aastal, meenutas kunstnik Leonid Lamm New Yorgis Ülo Soosterit. Neid ühendas sõprus, looming ja ühine ateljee... Kuid seekord meenutas Leonid Lamm üht konkreetset sündmust — Ülo Soosteri tööde näitust, mis mingil imekombel lubati, valmistati ette ja viidi läbi 1979. aastal Moskvas, Graafikute Liidu galeriis Malaja Gruzinskaja tänaval.

"Näituse avamiseks trükiti 50 eksemplari ühest Ülo Soosteri viimastest ofortidest. Iga tõmmise peale kirjutasin käsitsi: “Ülo Soosteri näituse mälestuseks, 31. august – 18. september 1979.” Need mälestuseksemplarid kinkisime Ülo sõpradele. Näituse avamisel oli palju selle väljapaistva kunstniku austajaid. Kunstnikud ja kunstikriitikud saabusid Eestist. Ja Mari Pill pidas väga huvitava ettekande Ülo Soosterist. See oli meie ühine pidu, ühine võit Nõukogude bürokraatia masina üle.

Läänesuunale lahkudes 1982. aastal kinkisin oma sõbra Ülo Soosteri mälestuseks Tartu Kunstimuuseumile oma illustratsioonid Enn Vetemaa väikestele romaanidele...

On imeline, et enamik Ülo Soosteri töödest on säilinud ja leidnud oma kodu ning hoole tema nüüdseks iseseisval kodumaal."

Leonid Lamm. New York. 1996

Ühe maali lugu

...Lidia Soosteri, kunstniku abikaasa mälestustest: „Oma kolmekümnendaks sünnipäevaks maalis ta autoportree, mis hiljem jäi Ülo õe juurde Tallinna. Ma palusin selle pärast mehe surma endale. Ja kui jõudsin Tallinnast Moskvasse, unustasin portree bussi. Tormasin tagasi ja leidsin eest kaks juhti, kes omavahel vesteldes portreed uurisid. Nad andsid selle mulle tagasi sõnadega: “Jumal! Milline hirm!” Nii saigi portree pealkirjaks ”Hirm”.”

Selle uusaastakaardi joonistas Ülo Sooster oma naisele Lidiale ja saatis selle talle sünnitusmajja 1957. aasta detsembri lõpus. Ta oli kindel, et tahab oma pojale panna kaks nime. Kuid Nõukogude Liidus võis inimesel olla ainult üks nimi. Mida teha? Ülo leidis lahenduse: kaks nime ühendati kirjas üheks, nii et Tenno Pent sai registreeritud kui Tennopent.