Яйцо – основа мироздания

Eesti kunstnik Ülo Sooster oli 20. sajandi teravmeelne ja mittekonformistlik looja. Isegi Nõukogude võimu all ei lasknud ta end murda, ka mitte laagris. Tallinna Mikkeli muuseum tähistab tema 100. sünniaastapäeva.

Täkud kontsadel! Justkui kabjalised mannekeenid, kes sibavad mööda aasat ja imetlevad maailma ilu oma suurte ümmarguste silmadega, millel on pikad ripsmed, samamoodi nagu ootamatult rõõmsaks muutunud selle maali vaataja. Eesti kunstnik Ülo Sooster joonistas need „Naiskentaurid” 1963. aastal Moskvas. Neil on noored, pringid rinnad teravate nibudega ja lopsakad huuled, mille väljendusrikkus näib olevat saanud lisatähelepanu tänu huulepulgale. Üks neist korjab unistavalt aasal lilli. Elu on ilusalong!

„Jah, just nii, seltsimehed,” näib Sooster, seitse aastat tagasi GULAG-ist vabanenuna, oma kaasaegsetele Moskvas ütlemas, „progress ei peatu isegi mineviku ees. Kui on olemas traktoristid ja kombinaatide direktrissid, kui seltsimees Valentina Vladimirovna Tereškova on just tõestanud, et naised võivad lennata kosmosesse, siis pole ka müüdid emantsipatsioonist pääsenud. Julgus, otsustavus ja ilu – siin nad kõik on ühendatud.”

Ülo Sooster – Eesti uhkus
Tallinna Kadrioru lossi kõrval asuvas Eesti Kunstimuuseumi filiaalis, Mikkeli muuseumis, on praegu välja pandud umbes 120 Soosteri tööd. Oktoobris möödus tema sünnist 100 aastat. Eestis ollakse väga uhked selle julguse, elurõõmu ja erakordse andega mittekonformisti üle, kes arreteeriti 1949. aastal – aasta pärast kurikuulsaid Ždanovi protsesse – formalistliku tegevuse eest ja saadeti Karaganda paranduslaagrisse Kasahstanis.

Seal veetis ta seitse aastat, tutvus laagris oma tulevase naise Lidia Serhiga, jätkas maalimist ja sai 1956. aastal Hruštšovi sula ajal armu. Aga kui NLKP peasekretär nägi tema töid Moskvas, hüüatas ta: „Panen sind uuesti laagrisse!” Sellele vastas Sooster kuivalt: „Ma olen seal juba olnud.”

Работы Соостера, которому после освобождения не разрешили вернуться в Эстонию, оказались разбросаны по разным местам. Для кураторов Лийзы Кальюла и Элнары Тайдре это стало огромной задачей – собрать экспонаты из 17 музеев и частных коллекций. Поэтому выставки Соостера случаются очень редко.

Творчество Соостера было невероятно насыщенным и стремительным. За свои 46 лет – он умер в октябре 1970 года в своей мастерской во дворе в Москве – он прошел через всю историю искусства XX века: от позднего импрессионизма до сюрреализма и абстрактной живописи.

Tema esimene autoportree, „Noormees sinises baretis” (1940), demonstreerib 16-aastase noormehe tehnilist virtuoossust. Stiililt meenutab see Edgar Degas’d. Õlivärv on kantud õhukese kihina; näol, mis tänu bareti ja kampsuni ultramariinile tundub roosakas ja värske, on värv peaaegu hägustatud, nagu pastell. Kampsun on vaid visandatud, selle tekstuur kraabitud õhukesse värvikihini. Kuigi kompositsioon on traditsiooniline, on teostus meisterlik.

Tema varased maastikud kodusaarest Hiiumaast järgivad saksa plenäärmaali stiili Worpswede, Arenshoopi või Hiddensee kolooniates enne Esimest maailmasõda. „Noore tüdruku portree” meenutab Max Liebermanni sädelevat valgust, samas kui oliivitoonis „Interjöör” pruuni Thoneti tooli ja naisega, kes vaevu põrandale vaatab, võiks olla unustatud Edvard Munchi teos. Sooster muutus iga eluaastaga, sidudes Nõukogude Eesti kunsti Lääne-Euroopaga.

Laagris loodud teosed
Karagandas maalis Sooster uue asjalikkuse stiilis. Võib-olla leidis ta kompromissi oma kunstilise nägemuse ja sotsialistliku realismi vahel, ammutades inspiratsiooni Otto Nagelist. Autoportree visandis peegelduvad tema prilliklaasidelt laagri okastraadid. Pärast vabanemist pöördus Sooster Pablo Picasso poole, luues Moskvas rea kubistlikke autoportreesid.

Sümbolid ja motiivid
Sooster käsitles sageli kolme oma kodumaa sümbolit: mune, kalu ja kadakaid. Tema maalides areneb kadakas sümbolistlikust maagiast pehmetel värvitud pindadel abstraktsiooniks, muutudes 1960. aastate lõpus lineaarseteks võrgustikeks või erksateks geomeetrilisteks vormideks. Kalad, rafineeritud ja salapärased, näitavad Paul Klee mõju. Munateosed on ühed kõige humoorikamad ja originaalsemad. Suurel markerijoonistusel on muna kaetud mustritega, mis meenutavad tritoni karbi spiraale või vulvat. Sooster seob muna Gustave Courbet’ teosega „Maailma päritolu”, mis peegeldab tema armastust intertekstuaalse huumori vastu, nagu pliiatsijoonistus, kus „Mona Lisa” suu ja vasak silm on kohad vahetanud.

Kosmo-erootik
Poliitilised repressioonid ei röövinud Soosterilt ei teravmeelsust ega rõõmu. Kuraatorid nimetavad teda „kosmo-erootikuks,” märkides tema kalduvust abstraheerida paaritumisstseene sirgeldusteks. Sooster kehastas avangardset huumorit. Ühel suurel tööl on kujutatud kahte kätt: vasak poosetab, parem joonistab seda. Stseen on võimatu, sest kolmas käsi oleks pidanud selle joonistuse looma. Tõeline nali!

Näitus: Sooster 100: Pilk erakogudest, Mikkeli muuseum, Tallinn, kuni 4. mai 2025. Kataloog on juba välja müüdud, kuid suur nõudlus viib selle kordustrükini. — Jan Brachmann, kultuuriosakonna toimetaja.

Von Jan BrachmannTallinn 30.12.2024